Lihtsustatult on kultuuripoliitika kõikide kultuurielu korraldust puudutavate otsuste ja valikute kogum (sh ka otsuste ja valikute tegemata jätmine). Seega ei tasu kultuuripoliitikat otsida ühest dokumendist. Kultuuripoliitika puhul tuleb rääkida kahest aspektist – kultuuripoliitika kujundajatest ja kirjapandud suunistest, mis annavad ülevaate olulisimatest põhimõtetest valdkonna arendamisel.
Tähtsaim suunis Eesti kultuuripoliitika kujundamisel peitub põhiseaduse preambulas, mille kohaselt on Eesti riigi kohustus tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade.
Kultuuripoliitika kujundajaid on nii kohalikul, riiklikul kui rahvusvahelisel tasandil. Igaühel neist on oma pädevus ja vastutus. Kesksel kohal on riik – Riigikogu ja Vabariigi Valitsus.
Riigikogu kultuurikomisjon tegeleb kultuuri-, haridus- ja teadusküsimustega. Komisjon menetleb kultuurivaldkonda kujundavaid seaduseelnõusid, Riigikogu otsuste ja avalduste eelnõusid ning rahvusvaheliste konventsioonide ja lepingute ratifitseerimise või nendega ühinemise seaduste eelnõusid. Muuhulgas võtab Riigikogu vastu riigieelarve, mis on üks olulisemaid poliitikaid (sh kultuuripoliitikat) kujundav dokument.
1998. aastal võttis Riigikogu vastu Eesti riigi kultuuripoliitika põhialused, mis põhiseadusest tulenevast kohustusest püstitas kultuuripoliitika põhieesmärgiks tagada eesti rahvuskultuuri traditsioonide kestmine, vähemusrahvuste kultuurautonoomia toetamine ning professionaalse ja rahvakultuuri elujõulisus kõigis kultuurivaldkondades.
2005. aastal kiitis Riigikogu heaks Eesti säästva arengu riikliku strateegia Säästev Eesti 21, mis püstitab üheks neljast eesmärgist Eesti kultuuriruumi elujõulisuse. 2030. aastani koostatud strateegia paigutab eestluse püsimise Eesti arengueesmärkide reas esimesele kohale, kuna eesti rahvuse ja eesti kultuuri jätkusuutlikkus on Eesti jätkusuutliku arengu nurgakiviks.
Kogu kultuurielu korraldust mõjutab oluliselt ka
Vabariigi Valitsuse tegevuse aluseks olev koalitsioonileping, mis sätestab võimuloleva valitsuse prioriteedid muuhulgas ka kultuurivaldkonnas.
Keskne kultuurvaldkonda riiklikult koordineeriv institutsioon on
Kultuuriministeerium, mille valitsemisalasse kuulub kultuur (kaunid kunstid ja kultuuripärand), sport, meedia ning autoriõigus. Kultuuriministeeriumi missiooniks on aidata kaasa eesti rahvusliku identiteedi säilimisele läbi eesti kunsti- ja kultuuriväärtuste ning spordi väärtustamise, säilitamise, arendamise, teadvustamise ja levitamise nii Eestimaal kui mujal. Seejuures toetatakse nii professionaalset kui ka huvitegevust loovuse, kultuuripärandi ja spordi vallas.
Kultuuriministeerium kujundab kultuuripoliitikat läbi eelnõude algatamise, riigieelarve koostamise, riiklike programmide ja arengukavade koostamise ja elluviimise. Riiklikud programmid ja arengukavad sätestavad kitsamalt antud valdkonna eesmärgid ja tegevused, mis on aluseks eelarve kujundamisel ja projektide rahastamisel. Kultuuriministeerium lähtub oma tegevuses Riigikogu poolt vastu võetud pikemaajalistest suunistest ning ministeeriumi strateegilisest arengukavast, milles on sätestatud valdkondade prioriteedid, eesmärgid ja nende elluviimiseks vajalikud meetmed. Ministeeriumi arengukava on koostatud neljaks aastaks ja seda ajakohastatakse igal aastal.
Vastavalt Kultuuriministeeriumi strateegilisele arengukavale aastateks 2008-2011 on kultuurivaldkonna lähiaja rõhuasetusteks panustamine tegijatesse, kultuuripärandi mitmekesine kaitse, unikaalse laulu- ja tantsupeotraditsiooni toetamine, kultuuripärandi digitaliseerimine, filmivaldkonna arendamine ja tegevused, mis aitavad kaasa eesti keele kui kultuuri põhialuse säilimisele.
Lisaks Kultuuriministeeriumile on kultuurivaldkonna korralduses oluline roll Haridus- ja Teadusministeeriumil, mille valitsemisalasse kuuluvad nii huvihariduse korraldamine, keelepoliitika kui kooli- ja teadusraamatukogud, ja Siseministeerium koos maavalitsustega, mis koordineerivad regionaalset kultuuripoliitikat. Regioonide huve ja eripärasid arvestava riigi ühtse kultuuripoliitika väljatöötamiseks ja elluviimiseks ning kultuuriministri nõustamiseks kohaliku ja regionaalse kultuuri küsimustes on ellu kutsutud Regionaalne Kultuuripoliitika Nõukoda.
Kohalikku kultuurielu korraldamine ja juhtimine on antud
kohalike omavalitsuste pädevusse. Sellest tulenevalt on omavalitsusüksuse ülesandeks muuhulgas korraldada antud vallas või linnas raamatukogude, rahvamajade, muuseumide ja spordibaaside asutuste ülalpidamist, juhul, kui need on omavalitsusüksuse omanduses. Kultuuriministeeriumi eelarvest antakse kohalikele omavalitsustele toetust kohalikeks investeeringuteks. Mitmed riiklikud programmid ja projektid on suunatud kultuuri kättesaadavuse parandamiseks maal (s.h Teater maale ja Kino tuleb tagasi).
Kultuurivaldkonnas on tähtsal kohal kolmas sektor. Nii on riigile olulisteks partneriteks
loomeliidud osa loovisikute esindajatena. Loomeliidud on kaasatud seadusandluse väljatöötamisse, sageli on nende arvamus oluline valdkonna üksikküsimuste lahendamisel.
Euroopa Liidu aluslepingute kohaselt kuulub kultuurielu korraldus liikmesriikide pädevusse, mis on reguleeritud Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 151. Kultuurivaldkonnas jäävad esmavastutajaks s.t konkreetsete poliitikate kujundajaks ning nende elluviimiseks vajalike meetmete võtjaks liikmesriigid. Otsesemat mõju avaldab EL oma direktiividega autoriõiguse ja ringhäälingu vallas. Artikli 151 lõikes 3 omistatakse ühendusele ka piiratud välispädevus, mis võimaldab ühendusel ja liikmesriikidel (üheskoos) edendada koostööd ka kolmandate riikide ja pädevate rahvusvaheliste organisatsioonidega. See tähendab õigust muuhulgas ka rahvusvahelisi lepinguid sõlmida. ELi kultuuriline tegevus on piiratud kindlate valdkondadega, mille raames on liidul põhimõtteliselt õigus vaid liikmesriikidevahelist koostööd ergutada ning vajaduse korral seda toetada ja täiendada. See toimub peamiselt erinevate programmide (Kultuur, Meedia) ja ühisprojektide kaudu. Lisaks nähakse kultuuri üha olulisema komponendina Lissaboni strateegias püstitatud eesmärkide saavutamisel.
Lisaks EL-ile on kultuurivallas rohkelt rahvusvahelisi organisatsioone, mille hulgast võib kõige olulisemana välja tuua
UNESCO, kus on vastu võetud mitmeid olulisi konventsioone kultuuripärandi ja kultuurilise mitmekesisuse kaitseks.
Euroopa Nõukogu pakub kultuuriteemade arutelul laiemat foorumit, kui seda on ELi 27 liikmesriigis. ENi eestvedamisel viidi Eestis 1990ndate algul läbi esimene kultuuripoliitika kaardistamine.
Kultuurialane välissuhtlus toimub suures osas kultuuritegijate ning nende ühenduste ja loomeliitude tasandil nende loomuliku tegevuse osana, kuid sel on oma koht ka riiklikus poliitikas. Kultuurialase välissuhtlusega tegelevad Kultuuriministeeriumi kultuuriataseed, samuti kolmandasse sektorisse kuuluva Eesti Instituudi välisesindajad.
