Muud näitusepinnad

Siit algab aga NÄITUSTEPINDADE ÜLDTUTVUSTUSe pikem osa. Ja Lauri Vahtre tsitaat: Mis asi on õieti kodu, kust ta algab ja kus ta lõpeb, see on peaaegu filosoofiline küsimus. Kas kodumaa riigipiirist? Või kodulinna servast? Või koduväravast? Või koduukse lävepakust?
Aga võib-olla polegi nii oluline, kust kodu algab. Võib-olla tal ongi mitu piiri ja iga piiri ületamisel satume me järjest rohkem kodusse. Ja seal kuskil keskel on “päris” kodu – see, kus me sööme, magame, armastame ja oma kõige tähtsamaid mõtteid mõtleme.
Et kõiki neid asju teha, peab meil selles “päris” kodus olema teatav minimaalne hulk tähtsaid esemeid ja vahendeid. Mõni arvab, et kodu südameks on kolle. Tänapäeval järelikult pliit. Miks mitte? Koldest tuleb sooja, koldelt tuleb süüa. Kolde ümber kogunevad inimesed tänapäevalgi.
Aga söögilaud? Selletagi ei saa hakkama, vähemalt siin maailma nurgas. Söögilaud on see, mille ümber ollakse koos, kus vaadatakse mitte ainult taldrikusse, vaid ka üksteisele otsa. Vahel on see üksteisele otsavaatamine isegi tähtsam kui söömine.
Kuid on veel üht-teist, milleta Lääne kultuuri maades ja järelikult ka Eestis tänapäeval hakkama ei saa.
Näiteks külmutuskapp. Eestlased õppisid külmutuskappi kasutama 1960ndatel aastatel ja harjusidki ära. Nüüd on nad peaaegu samasugused külmkapi-sõltlased kui rootslased või ameeriklased. Ning nad käituvad oma külmutuskappidega sama lapsikult nagu rootslased või ameeriklased.
Või kraanikauss. Mõnel pool aetakse veel ilma selleta läbi, aga neid kohti on juba üsna vähe. Kui satute võõrasse korterisse ja teil on vaja vabaneda närimiskummitükist, siis prügikoti leiate alati eksimatult kraanikausi alt.
Ja vannituba! Milline rõõm on omada suurt ja ilusat vannituba – eriti neil, kes on läbi tulnud nõukogude ajast, mil vannituba oli haruldane asi. Tollal käisid inimesed, kellel vanni ei olnud, vannis oma sõprade juures. Igatsus ilusa vannitoa järgi oli peaaegu sama suur kui igatsus oma auto järgi.